"Parim viis tulevikku ennustada on see ise luua"

.. just nii kõlas minu tänane loosung õnneküpsise seest :P

Olen täitsa elus peale jõulusöömisi, et tulla ja natukene muljetada.. viimast korda ehk sellel aastal? Mõtlesin teha ka aastat kokku võtva postituse, aga ei tea, kas see jääb sellesse nädalasse või tuleb siis uuel aastal.
Meie jõululaupäev oli hästi vahva minu meelest. 24-ndal toimus meie juures õhtusöök, kuhu tulid kohale kõik, keda lootsin seal näha (minu vanemad ja vend ning Maidu vanemad, vend ja üks vanaema). Jõuluvana oli ka üle ootuste veenev, nalja sai ja jutustamist jätkus ka öösse. Tõeliselt armas üritus oli ja ma võin vist küll rahul olla selle õnnestumisega :)

Esmaspäeval käisime Vändras ja võtsime mu venna ka kaasa. Isegi see ei heidutanud meid, et elektrit parasjagu ei olnud. Hea, kui on vanast ajast puupliit, millel ema sai edukalt kartulid keedetud ja verivorstid küpsetatud. Sõime, käisime vennaga tuult trotsides surnuaial küünlaid süütamas ja sõitsime linna tagasi. Sellega ühtlasi lõppes ka jõulusöömiste hooaeg. Tahtsin lisada ka pilte, aga fotokas vajas hirmsasti akulaadimist ja pildid tulevad ehk kunagi hiljem.
Üllatav, aga ma isegi ei tundnud jõulude ajal lumest puudust. Kui toas on piisavalt jõulumeeleolu ja seltskond on tasemel, siis ei olegi lund vaja. Kuna seda jõulude ajal nagunii ei olnud, siis minu poolest võib see üldse nüüd tulemata jäädagi :)

Lõpetuseks tahaksin panna kõikvõimsast Facebookist ühelt seinalt leitud mõtte, sest see on nii tõsi:
Elu on liiga lühike, et veeta seda inimestega, kes imevad sinust elurõõmu välja. Kui keegi tahab sind enda ellu, siis teeb ta sulle ruumi. Sa ei peaks oma koha pärast võitlema. Ära kunagi suru end kellegi ellu, kes ilmselgelt sind sinna ei taha. Olulised pole inimesed, kes seisavad su juures hiilgeaegadel, vaid need, kes toetavad sind raskustes.

Röövin pealkirja Mirru blogist: Pühade ootuses :)

Jaa, see pealkiri on praegu ju nii tabav panna ka enda postitusse, sest mina olen ka pühade ootuses. Sel aastal tuleb meil eriline jõuluõhtu, sest kõik kogunevad meie juurde õhtusöögile. Rahvast peaks saama päris palju, aga kõik olulised on vast ka kohal: minu vanemad, vend ja vanaema, Maidu vanemad, vanaema ja loodetavasti ka vend. Mu vanaema on muidugi veel kahtlev ja Maidu venna plaanidest päris täpselt aimu ei ole, aga vast saavad ikka kõik tulla. Jõuluvana tuleb ja salmi küsib ka :)

Eile käisime pealinnas. Nimelt jõudis kätte minu kaks kuud tagasi pandud tasuline arstiaeg. Ulme lihtsalt.. ma olin kabinetis maksimaalselt 2 minutit ja maksin selle eest üle 25 euri visiiditasu. Sünnimärke käisin Hiiul näitamas ja lähen järgmine aasta jälle. Septembris kutsuti uuesti tagasi ja öeldi, et võin hakata kevadel juba aega küsima, siis peaks ikka tasuta aja ka saama. Praegu on vähemalt kõik korras ja see on põhiline.
Siis veel.. Miia sai jälle tublilt kolm poolikut päeva lasteaias käia, kui tõi koju kõhuviiruse. Juhhei, ma ütleks selle peale. Kõige toredam asja juures oli muidugi see, et kui ma helistasin lasteaeda, küsimaks, kas neil äkki oksendamist seal pole olnud (mõtlesin, et äkki on toidust vms), siis selgus, et jaaaa, nädal-paar on juba esinenud neid juhuseid, kus nad on lapsi koju saatnud. Halleluuja, miks keegi midagi ei öelnud siis? Ma poleks Miiat lasteaeda üldse viinudki :S Õnneks oli see selline leebemat sorti asi, üks öö oksendamist ja teine päev lihtsalt nõrkust.. Mina jäin ka ja Mait isegi viisakusest oli töö juures korra oksendanud. Mattias õnneks ei jäänud. Just sellepärast mind ajabki marru see mitterääkimine, et meil on ju pisem ka kodus ja mõned asjad põeb pisem ju hullemini läbi. Eriti veel, kui mul tegelikult on võimalik jätta Miia koju ka, kui vaja.. Ohjah, igatahes pidime Maiduga selle teema seal üles võtma, kui personaalsed arenguvestlused hakkavad.
Tänu sellele vahejuhtumile jäi preilil muidugi lasteaia jõulupeole ka minemata :( Eks see esimene aasta vist nende ürituste koha pealt ongi aiataha läinud, sest kõik haigused tuleb solidaarsusest ikka läbi põdeda. Loodetavasti läheb järgmisel aastal paremini.

Aastavahetusel oleme ilmselt kodus. Tundub, et terve aasta peetud plaan aastavahetuseks läheb rappa, aga mis seal ikka parata. See on ka viimane tilk meie karikas. Aitab küll :) Ma olen alati aastavahetuse ööd pidanud erilisemaks teistest öödest, sest siis tahad, et su kõrval oleksid kindlasti need inimesed, keda järgmisel aastal enda lähedale tahad.. elusees ei jätaks ma selleks ööks oma pisikesi lapsi kellegi teisega, vaid tahaks ikka uude aastasse minna koos nendega. Aeg läheb ruttu, lapsed kasvavad ja küll jõuame me ka jälle pidutseda :) Ma ei ole selle pealegi tulnud, et ma ei veeda seda õhtut-ööd kogu oma väikese perega koos. Kuigi jah, inimesed on nii erinevad ja paljude jaoks on see öö nagu iga teinegi, mulle on põhiline, et ma ise saaksin selle veeta nii, nagu ma olen alati uskunud, et see olema peaks.

Vot nii. Soovin kõigile rahulikku jõuluaega ja meeleolukaid viimaseid hetki sellel aastal :)

Lapsesuu..

Pühapäeva hommik oli natukene teistsugune kui teised hommikud. Nimelt lasti mul kauem magada ja issi läks ise varajaste tõusjatega alla toimetama. Ühel hetkel siis saabus preili Miia võileivataldrikuga ja issi kohvitassiga mulle voodi juurde. Nii armas. Voodis ma sööma ei hakanud ikkagi, võtsin ühe ampsu delikatessvõilevast ja läksin nendega koos alla laua taha. Seejärel sõime kõik koos teise advendiküünla valguses hommikust (Miia sõi muidugi pigem kurke minu võileiva pealt). Idüll missugune :)

Miia on endiselt lasteaiast kodus. Enne neljapäeva ei plaani viia ka, sest reedel tulevad tited meile külla ja tahan olla kindel, et lasteaiast midagi koju ei tooda. Mattias on veel veits tatine, aga küll selleks ajaks on korras. Peab olema!

Panime täna preili Miiaga pesusid pesumasinasse ja selle aja sees, kui ma käisin pükse toomas, askeldas Miia seal omapead. Püksid masinasse, uks kinni, pulber sahtlisse ja masin tööle. (Miia nimelt paneb ise pulbri ja vajutab nupud sisse.. ta on mul juba välja koolitatud :D ). Kui ma siis ühel hetkel hakkasin oma toaplätusid otsima, olid need kohe ikka täitsa kadunud. Korrutasin endamisi, kuhu ma küll need panin. Miia, kes samal ajal oma roosa poti peal junni punnitas, teatas mulle: "Ma panin need pessu". Mina vastu: "Misasja. Ei pannud?". Miia selle peale tähtsalt: "Panin jah. Need olid sul mustad.". Vot nii. Nüüd on mul igatahes puhtad plätud ka.

Eile õhtul, kui issi Miiaga üleval toas askeldas (õigemini Miia askeldas ja issi lihtsalt istus nurgas), oli preili pidanud endaga maha tõsise arutelu ise ilmekalt kaasa noogutades: "Nii, ma lähen käin nüüd külapoes äla. Jah. Lähen jalgsi- see on kohe siinsamas ümbel nulga".

Õhtul, kui käes oli tuduaeg, kiskus meil siin natukene riiuks, sest Miia oli kategooriliselt selle vastu, et issi tal pidukleidi (jah, ta aegajalt paneb endale siin pidukleite selga ja siis ta on "tädi") seljast aitab ning mina seda parajasti teha ei saanud. Lõpuks, kui ta nägi, et päkapikusokk sujuvalt kappi ära pandi, lubas ikkagi issil end aidata. Kui siis lõpuks emmega hambaid pesema mindi, teatas preili sellisel ninnu-nännu toonil mokk allapoole: "Issi on mul hea laps. Jaaa.. issi on lull" (see "lull" tähendab ilmselt musirulli lühendatud versiooni.. sest Miia teab, et ta on musirull ja ise siis ütleb seda "musilull").
Tegelt on hästi armas, kui ta niimoodi arutleb ja armastust kõigi vastu jagab.. eks seda jagatakse tallegi palju-palju.

See oli selline vanaema-vanaisa kapsaaeda postitus praegu :P