Tahtsin juba varem tulla siia, aga ei lasta ju :) Nüüd on nii suureks hitiks skypes Soome vanaemaga videokõnede pidamine meil siin, et emme ei saagi kauemaks üldse arvuti taha pidama jääda, kui preili juba Soome vanaemasid nõuab. Ikka igal hommikul pean talle seletama, et sel kellaajal on kõik ju tööl.. nojah, Soome vanaisa veel ei ole, aga mul on lihtsam öelda, et on.
Miial on tulnud mingi eriti tobe komme jälle külge. Nimelt, kui ta läheb vetsu oma väikese roosa poti peale seda kangemat kraami punnitama, vudib ju väikevend ka kohe talle järgi. Preili muidugi väga lahkelt jagab oma junne temaga. Üks päev toimetasin midagi köögis, kui Miia jälle hädale läks. Varsti oli lõkerdamine lahti. Läksin vaatama, venna juba ninapidi seal ja Miia tõuseb kenasti püsti ning laseb vennal seal toimetada. Sain õnneks nii õigel ajal jaole, et kutt oli näppupidi juba poti äärel, aga kakane veel polnud. Oleks, et Miial endal kõvem häda tehtud on ja siis tõuseb püsti. Ei, ta lihtsalt vahepeal halastab vennale, tõuseb püsti ja pärast teeks meelsasti oma häda ju edasi. Niiet nüüd pean seoses sellega ka valvel olema :)
Eelmisel esmaspäeval külastas meid Kristiina ja saime naistejuttu ajada. Sellega seoses üks pärl Miialt ka:
Tädi Kristiina oli see, kes pidi tingimata Miiaga koos vetsu pissile minema. Seal arenes neil järgnev vestlus:
Miia: "Meil on ilus veetsee"(wc)
Kristiina: "Teil on terve maja ilus"
Miia: "Issi tegi"
Kristiina: "Väga tubli issi on teil"
Miia: "Issi suitsetab ka" :D
Mis siis veel.. eelmise nädala reedel kurtis Miiakene meil kõrvavalu. Sain kohe samaks päevaks perearstile aja ning käisime näitamas. Oligi punane. Sai tilgad peale ja saatekirja KNK-arstile. Viimast külastasime siis täna. Õnneks asi väga hulluks ei läinudki.. reede õhtuks lõi küll palaviku, mis püsis veel ka öösel, aga laupäevaks oli juba läinud. Ühtlasi oli läinud ka kõrvavalu, ilmselt siis tilgad ikka mõjusid. Pühapäeval julgesin temaga juba natukeseks kelgumäele minna. Hea, et saime seal spets. arsti juures ka ära käia ja kõik ilusti üle vaadati. Ma nii kardan neid kõrvapõletikke jms, sest neil võivad olla üsna kurvad tagajärjed. Kõrvaarst midagi ei näinud ja peame vaid nüüd kasutama vahendeid turse alandamiseks, mis seal kuskil ninas-kõrvas on. 2. veebruaril kutsuti meid tagasi ja tehakse uus test.
Ahjaa, pean ikka selle ka siia kirja panema, kunagi on hea lugeda. Ühel õhtul, kui otsustasime minna äia külastama, kes olude sunnil üksi kodus oli, siis juhtus meil üks väike õnnetus. Oli üle pika aja jälle lumine ilm ja Mait ühe õltsi sisse kulistanud, seega mina sõitsin. Ma väga ei kihutanud, sõitsin 80-ga, sest libe oli. Vestlusteemaks oli meil parasjagu teelt välja sõitmine. Ehk siis Mait targutas, mida ei tohi teha, et see juhtuks :D Ühel hetkel oli keset teed suur jääkamaks, mis ilmselt kuskilt rekka küljest oli kukkunud. Ma väga järsku keerata ei julgenud ja keerasin sujuvalt. Kahjuks ei jõudnud päris mööda põigata ja parempoole nurk riivas seda kamakat. Nüüd on stangel mõra sees ja ilmselt vist aknapesuvedeliku paak ka katki. Mait käis juba kindlustuses ära ning millalgi siis tehakse korda. Eks jah, oli ju vaja uus auto ka ikka sisse õnnistada. Tegelt on põhiline, et ise terveks jäime ja kui positiivselt vaadata, siis kindlustus ju katab kulud ka. 200 euri vast tuleb endal maksta. Niiet olge teedel ettevaatlikud..
Miia meil on küllaltki viisakas laps. Tänab ette-taha ja on muidu viks. Kui ta on kõhu täis söönud ja enam ei taha, siis enamasti ta ütleb: "Aitäh, emme" või "Aitäh, kallis emme". Ta ütleb seda alati, vahet pole, kes söögi teinud on :D Täna aga ütles eriti vahvasti peale söömist: "Aitäh, kallis naine!" :)
Olin sunnitud ülesse trepipiirde juba ette panema, sest kui lastega üleval toimetame, siis on oht, et Mattias äkki veereb sealt alla. Tegelikult peaks ikka alla ka selle panema juba. Täna olin saanud vaevalt Mikule ukse peale vastu minna, kui tagasi jõudes oli kutt juba viienda astme peal ja minu süda jälle saapasääres. Pidu läbi, mis muud.
Praeguseks jälle kõik.
esmaspäev, 16. jaanuar 2012
pühapäev, 8. jaanuar 2012
Lapsesuu
Mõtlesin, et tulen panen kirja mõned killud Miia varasalvest, aga enne veel mõnest uuemast muudatusest.
Eile otsustas otsad anda minu kõrgeealine läpakas. Ma vähemalt arvan nii, et ta andis otsad.. see, mis täpsemalt juhtus, selgub vast paranduses, aga ilmselt on mõni süsteemifail kahjustada saanud või siis mõni riistvarajupp läbi läinud. Eks ma olin selleks ka valmistunud, seetõttu on mul juba mõni aeg tagasi vajalikum kraam välisele kõvakettale ringi tõstetud. Me ei lasknud sellest aga end väga heidutada ja lippasime kohe õhtul poodi. Nüüd on meie peres siis uus liige- järjekordne HP läpakas :D Mulle nii meeldib uue arvuti lõhn.. mmm. Jääks see lõhn igaveseks talle külge :) Üritan oma vanale ka ikka elu veel sisse puhuda, kui just midagi väga kallist seal läbi läinud ei ole.
Täna avastasime, et Mattias on päris jutukaks muutunud. Siiani ta on üsna selline vaikne poiss meil olnud, nüüd ikka on terve maja ta huilgamist ja pudikeelt täis. Tore! Viies hammas tundub ka tulevat, kutt küll väga näidata ei taha, aga midagi seal all kumab.
Nüüd siis mõnest pärlist:
Teatavasti tõi jõuluvana Miiale udupeene uue mänguköögi. Mõni aeg hiljem tekkis sinna kööki sügavkülma talle elama keegi Öökull. Ükskord, kui mu ajakirjad jälle kadunud olid ja ma neid silmnähtavalt taga otsisin, tunnistas Miia üles, et need on tema külmkapis, sest Öökull tahab ka neid lugeda. Armas oli juhus, kui preili ükspäev väga ilmekalt külmiku ukse lahti tegi ja Öökullilt küsis: "Kas sa armastad mind ka?".. ning siis vastas Öökulli eest: "Mhmh jah". Mis seal ikka, loodetavasti sellel Öökullil seal tema sügavkülmas külm ei hakka :)
Sagedasti tuleb meil mängu käigus ette lihtsalt armsaid vestlusi. Olgu mainitud, et preili ise on seejuures väga ilmekas. Seik eilsest õhtust tema toas, kui ta oli osa oma mänguelukatest pidulikult laua ümber sööma sättinud:
Miia küsib minult: "Kas sa süüa tahad?"
Mina vastu: "Jah."
Miia: "Teen sulle süüa?"
Mina vastu: "Jah"
Miia selle peale: "Ei hakka lödistama?"
Mina vastu: "Ei"
Miia tähtsalt: "Minni ka ei hakka"
(Minni on siis see Miki Hiire pruut, teate küll.. selline suur pehme Minni on tal).
Üks päev vaatasime fotoalbumist pilte ja ette jäi ühel jaanipäeval Vändras tehtud pilt, kus laua ümber istuvad Soome vanaisa, onu Marko, issi (issi süles on Missy), emme, vanavanaema ja vanavanaisa. Hakkasin siis Miiale näitama inimesi, et ta nimetaks, kes keegi on. Näitasin samas järjekorras, nagu praegu inimesed üles lugesin. Miia siis loetles ilusti: Soome vanaisa, onu Marko, issi, Missy, emme ja kui ma näitasin vanavanaema peale, keda me oleme mõned korrad ka memmeks nimetanud, ütles Miia: "eeee.. see on.. memmekas" :) Ilmselt ta tahtis öelda memm, aga ei tulnud see sõna kohe meelde.
Viimasel ajal on väga sage see, kui Miia pöördub minu poole kodus sõnadega "kallis emme". Nüüd on saanud tavaks juba ka juhused, kus ühtäkki preili poes, soovides minu tähelepanu, pöördub mu poole kõvahäälselt: "Kallis emme" :) Tegelt on see hästi armas, kuigi poes kohati päris naljakas.
Praegu rohkem ei meenugi. Jube titestumine on meile tulnud.. kõike, mis Mattias teeb (ja ta teeb nüüd juba ju päris palju), peab tema järgi tegema.. just kõiksugu lubamatud tegevused, mida Mattiase aju veel ei tea, et teha ei tohi. Niiet topelttööd siin jagub. Aga ma ei kurda :P
Eile otsustas otsad anda minu kõrgeealine läpakas. Ma vähemalt arvan nii, et ta andis otsad.. see, mis täpsemalt juhtus, selgub vast paranduses, aga ilmselt on mõni süsteemifail kahjustada saanud või siis mõni riistvarajupp läbi läinud. Eks ma olin selleks ka valmistunud, seetõttu on mul juba mõni aeg tagasi vajalikum kraam välisele kõvakettale ringi tõstetud. Me ei lasknud sellest aga end väga heidutada ja lippasime kohe õhtul poodi. Nüüd on meie peres siis uus liige- järjekordne HP läpakas :D Mulle nii meeldib uue arvuti lõhn.. mmm. Jääks see lõhn igaveseks talle külge :) Üritan oma vanale ka ikka elu veel sisse puhuda, kui just midagi väga kallist seal läbi läinud ei ole.
Täna avastasime, et Mattias on päris jutukaks muutunud. Siiani ta on üsna selline vaikne poiss meil olnud, nüüd ikka on terve maja ta huilgamist ja pudikeelt täis. Tore! Viies hammas tundub ka tulevat, kutt küll väga näidata ei taha, aga midagi seal all kumab.
Nüüd siis mõnest pärlist:
Teatavasti tõi jõuluvana Miiale udupeene uue mänguköögi. Mõni aeg hiljem tekkis sinna kööki sügavkülma talle elama keegi Öökull. Ükskord, kui mu ajakirjad jälle kadunud olid ja ma neid silmnähtavalt taga otsisin, tunnistas Miia üles, et need on tema külmkapis, sest Öökull tahab ka neid lugeda. Armas oli juhus, kui preili ükspäev väga ilmekalt külmiku ukse lahti tegi ja Öökullilt küsis: "Kas sa armastad mind ka?".. ning siis vastas Öökulli eest: "Mhmh jah". Mis seal ikka, loodetavasti sellel Öökullil seal tema sügavkülmas külm ei hakka :)
Sagedasti tuleb meil mängu käigus ette lihtsalt armsaid vestlusi. Olgu mainitud, et preili ise on seejuures väga ilmekas. Seik eilsest õhtust tema toas, kui ta oli osa oma mänguelukatest pidulikult laua ümber sööma sättinud:
Miia küsib minult: "Kas sa süüa tahad?"
Mina vastu: "Jah."
Miia: "Teen sulle süüa?"
Mina vastu: "Jah"
Miia selle peale: "Ei hakka lödistama?"
Mina vastu: "Ei"
Miia tähtsalt: "Minni ka ei hakka"
(Minni on siis see Miki Hiire pruut, teate küll.. selline suur pehme Minni on tal).
Üks päev vaatasime fotoalbumist pilte ja ette jäi ühel jaanipäeval Vändras tehtud pilt, kus laua ümber istuvad Soome vanaisa, onu Marko, issi (issi süles on Missy), emme, vanavanaema ja vanavanaisa. Hakkasin siis Miiale näitama inimesi, et ta nimetaks, kes keegi on. Näitasin samas järjekorras, nagu praegu inimesed üles lugesin. Miia siis loetles ilusti: Soome vanaisa, onu Marko, issi, Missy, emme ja kui ma näitasin vanavanaema peale, keda me oleme mõned korrad ka memmeks nimetanud, ütles Miia: "eeee.. see on.. memmekas" :) Ilmselt ta tahtis öelda memm, aga ei tulnud see sõna kohe meelde.
Viimasel ajal on väga sage see, kui Miia pöördub minu poole kodus sõnadega "kallis emme". Nüüd on saanud tavaks juba ka juhused, kus ühtäkki preili poes, soovides minu tähelepanu, pöördub mu poole kõvahäälselt: "Kallis emme" :) Tegelt on see hästi armas, kuigi poes kohati päris naljakas.
Praegu rohkem ei meenugi. Jube titestumine on meile tulnud.. kõike, mis Mattias teeb (ja ta teeb nüüd juba ju päris palju), peab tema järgi tegema.. just kõiksugu lubamatud tegevused, mida Mattiase aju veel ei tea, et teha ei tohi. Niiet topelttööd siin jagub. Aga ma ei kurda :P
reede, 6. jaanuar 2012
Üht-teist
Lapsed magavad, kohvi on joodud ja tekkis paras vaba hetk siia väike põige teha. Soome vanaemasid ei kohta enam eriti tihti netiavarustes ja et neil ka seal ikka vahepalaks midagi lugeda oleks, panen kirja mõned uued read.
Nädal saab jälle läbi nagu naksti, ühtlasi läheb täna tubastest tingimustest minema meie kuusk- kolmekuningapäev ju ikkagi. Jõulukaunistused lähevad järgmist aastat ootama.
Üks päev võtsin end kokku ja tegin e-loenduse ära. Olin küll veits skeptiliseks köetud, sest trennis üks prouakene hirmsasti kirus toda süsteem seal ja et ta olevat kahe inimese sisestamiseks mitu tundi kulutanud.. Mul oli vaja sisestada ju neli inimest, eks ma olin tiba mures küll. Tegelikult läks mul aega veidike üle tunni, aga puhtalt sellepärast, et pidin aeg-ajalt minema vaatama, et lapsed üksteist ära ei tapaks või midagi ära ei lõhuks. Toiming ise oli köki-möki ja mingit vaeva ei nõudnud. Kuigi jah, pean tõdema, et ega minagi väga hästi ei mõista, milleks on vaja nii detailseid andmeid töökoha kohta näiteks, aga ju siis on, ega mul midagi varjata ole. Nüüd on see vähemalt tehtud kuni järgmise korrani.
Teisel päeval, kui olin just äsja 11 ajal hommikul silmad lahti saanud ja veel lastega suures voodis mõnulesin, helises mu telefon ja helistajaks oli Miia lasteaia juhataja. Nimelt olevat linnavolikogus vms vastu võetud mingi määrus, mis võimaldab kasutada vanemal ka osalist lasteaiakohta. Lähiajalugu on meil ju näidanud, et Miia saab lasteaias käia kolm päeva nädalast ja siis toob ta koju kelleltki saadud nohu või muu toreda viiruse. Juhataja oligi vaadanud, et ta käib üsna vähe lasteaias ja pakkus meile seda võimalust. Sellisel juhul maksan ma päeva eest 2 euri. Sõlmitakse tähtajaline leping, kusjuures seal määratakse ära need päevad, kui laps lasteaias käib.
Mõtlesin, et tegelikult ei ole mul ju kaotada väga midagi, pisike võit sealt ikka tuleb. Ja nüüd siis ongi 31. augustini nii, et Miia käib lasteaias E, T ja K ning ma maksan nädalas 6 euri selle eest. Varem maksin ju terve nädala eest. Mõtlesin, et siiani ta ongi täpselt need kolm päeva saanud käia ja siis haigeks jäänud. Vbla nüüd siis on haigusi ka vähem.. heh, kaval olen. Hea asi selle juures on ka see, et nüüd saab üks laps veel osalise ajaga lasteaias käia.. ehk siis N ja R. Lepingu lõppemisel on Miia jälle täiskohaga. Praegu tundus see mõistlik ja mõne euro ma ikka säästan sellega.
Muutusi on veel. Täna suutis meie pereõde mind niimoodi välja vihastada, et sellest piisas uue perearsti valimiseks. Tegelikult olen ma juba ammu nurisenud pereõe üle. Natuke kurb, sest arsti kohta ei ole midagi halba öelda (kui, siis ainult seda, et ta on väga pika toimega ja aeglane). Tegelt on ta põhjalik ja mõtleb pikalt. Pereõde on see, kes ei ole mulle absoluutselt sümpaatne olnud ja tänane vahejuhtum oli piisav selleks, et ma võtaksin lõpuks arstivahetuse ette. Käisime registratuuris ja nüüd on tervel perel uus arst, kelle juurde järgmise nädala alguseks ka juba aja saime. Eelmise juurde oli järjekord 2 nädalat enamasti, mis ei ole ka ime, arvestades tema töökiirust. Uus arst on suvepuhkuse ajal olnud eelmisel asenduseks ja ta on algusest peale jätnud väga meeldiva mulje. Loodetavasti ei pea ma seda valikut enam kahetsema :)
Homme tuleb Mikk meile ja mehed hakkavad katust tegema. Mina pean nüüd veel vaid valmis mõtlema, mida küll homme neile süüa teha. Kui Mait kossumängult tuleb, läheme poetuurile.
Lastest niipalju, et järgmisel nädalal läheb Miia ehk jälle lasteaeda. Nüüd siis uue plaani järgi esmaspäevast kolmapäevani.
Mattias areneb iga päevaga üha kiiremini. Järjest on tulnud käputamine, istuma minek ja püsti tõusmine. Hästi armas. Kuigi nüüd pean koguaeg jälgima ega ta kuskil ülearu turni. Ongi praegu jälle kõik.
Nädal saab jälle läbi nagu naksti, ühtlasi läheb täna tubastest tingimustest minema meie kuusk- kolmekuningapäev ju ikkagi. Jõulukaunistused lähevad järgmist aastat ootama.
Üks päev võtsin end kokku ja tegin e-loenduse ära. Olin küll veits skeptiliseks köetud, sest trennis üks prouakene hirmsasti kirus toda süsteem seal ja et ta olevat kahe inimese sisestamiseks mitu tundi kulutanud.. Mul oli vaja sisestada ju neli inimest, eks ma olin tiba mures küll. Tegelikult läks mul aega veidike üle tunni, aga puhtalt sellepärast, et pidin aeg-ajalt minema vaatama, et lapsed üksteist ära ei tapaks või midagi ära ei lõhuks. Toiming ise oli köki-möki ja mingit vaeva ei nõudnud. Kuigi jah, pean tõdema, et ega minagi väga hästi ei mõista, milleks on vaja nii detailseid andmeid töökoha kohta näiteks, aga ju siis on, ega mul midagi varjata ole. Nüüd on see vähemalt tehtud kuni järgmise korrani.
Teisel päeval, kui olin just äsja 11 ajal hommikul silmad lahti saanud ja veel lastega suures voodis mõnulesin, helises mu telefon ja helistajaks oli Miia lasteaia juhataja. Nimelt olevat linnavolikogus vms vastu võetud mingi määrus, mis võimaldab kasutada vanemal ka osalist lasteaiakohta. Lähiajalugu on meil ju näidanud, et Miia saab lasteaias käia kolm päeva nädalast ja siis toob ta koju kelleltki saadud nohu või muu toreda viiruse. Juhataja oligi vaadanud, et ta käib üsna vähe lasteaias ja pakkus meile seda võimalust. Sellisel juhul maksan ma päeva eest 2 euri. Sõlmitakse tähtajaline leping, kusjuures seal määratakse ära need päevad, kui laps lasteaias käib.
Mõtlesin, et tegelikult ei ole mul ju kaotada väga midagi, pisike võit sealt ikka tuleb. Ja nüüd siis ongi 31. augustini nii, et Miia käib lasteaias E, T ja K ning ma maksan nädalas 6 euri selle eest. Varem maksin ju terve nädala eest. Mõtlesin, et siiani ta ongi täpselt need kolm päeva saanud käia ja siis haigeks jäänud. Vbla nüüd siis on haigusi ka vähem.. heh, kaval olen. Hea asi selle juures on ka see, et nüüd saab üks laps veel osalise ajaga lasteaias käia.. ehk siis N ja R. Lepingu lõppemisel on Miia jälle täiskohaga. Praegu tundus see mõistlik ja mõne euro ma ikka säästan sellega.
Muutusi on veel. Täna suutis meie pereõde mind niimoodi välja vihastada, et sellest piisas uue perearsti valimiseks. Tegelikult olen ma juba ammu nurisenud pereõe üle. Natuke kurb, sest arsti kohta ei ole midagi halba öelda (kui, siis ainult seda, et ta on väga pika toimega ja aeglane). Tegelt on ta põhjalik ja mõtleb pikalt. Pereõde on see, kes ei ole mulle absoluutselt sümpaatne olnud ja tänane vahejuhtum oli piisav selleks, et ma võtaksin lõpuks arstivahetuse ette. Käisime registratuuris ja nüüd on tervel perel uus arst, kelle juurde järgmise nädala alguseks ka juba aja saime. Eelmise juurde oli järjekord 2 nädalat enamasti, mis ei ole ka ime, arvestades tema töökiirust. Uus arst on suvepuhkuse ajal olnud eelmisel asenduseks ja ta on algusest peale jätnud väga meeldiva mulje. Loodetavasti ei pea ma seda valikut enam kahetsema :)
Homme tuleb Mikk meile ja mehed hakkavad katust tegema. Mina pean nüüd veel vaid valmis mõtlema, mida küll homme neile süüa teha. Kui Mait kossumängult tuleb, läheme poetuurile.
Lastest niipalju, et järgmisel nädalal läheb Miia ehk jälle lasteaeda. Nüüd siis uue plaani järgi esmaspäevast kolmapäevani.
Mattias areneb iga päevaga üha kiiremini. Järjest on tulnud käputamine, istuma minek ja püsti tõusmine. Hästi armas. Kuigi nüüd pean koguaeg jälgima ega ta kuskil ülearu turni. Ongi praegu jälle kõik.
pühapäev, 1. jaanuar 2012
Kes vana asja meelde tuletab..
Rõõmuderohket uut aastat, kallid sõbrad!!
Mürtsud on müristatud ja aasta 2012 ilusti uksest sisse lastud. Aastavahetus oli armas. Mõlemad lapsed pidasid vapralt vastu ja vaatasid koos rahvaga ilutulestikku. Miia oli ikka väga õhinas ja temaga tuli rakette jälgida kuni viimase pauguni. Mattias vaatas lihtsalt pingsalt endal silmad suured peas ja suu lahti. Mina mõtlesin endamisi, et ma olen ikka niiväga tänulik kõige selle eest, mis mul siin elus on ja nende eriliste inimeste eest, kes mind ümbritsevad. Elu mängib meile õiged kaardid kätte, iseasi, kas me alati sellest aru saame.
Mis võiks olla parem päev möödunud aastale tagasi vaatamiseks kui uue aasta esimene päev :) Eelmisse aastasse mahtus väga palju emotsioone. Kohe aasta alguses panin punkti magistriõpingutele: 7. jaanuaril kaitsesin ära oma magistritöö ning tegin magistrieksami. Kergendus missugune.
Aasta esimene pool oli ühtlasi ka kõige emotsionaalsem aeg: palju pisaraid, teadmatust ja ärevaid hetki. Ema jaoks ei ole ju midagi raskemat, kui olla pikalt eemal oma väikesest lapsest, kes teda ka vajab. Võin öelda, et see oli siiani ka kõige raskem aeg minu elus, kuid jällegi väga meid ühendav ja inimesi minu lähedal väärtustama panev aeg.
2011. aasta tippsündmus oli kindlasti Mattiase sünd meie perekonda. Ülejäänud osa aastast tegelikult ju laste kasvamise rütmis ka kulges. Mattias on meie väike õnneseen ja tõi endaga kaasa suure varanduse :) Heheee..
Aasta jooksul kõpitsesime ka kodu kallal ja lõpuks said valmis ülemise korruse vannituba, saun ja sauna eesruum. Jah, haljastust valmis ei jõudnudki, kuigi ma väga lootsin, seega on panused nüüd järgmiseks suveks tehtud.
Sügisel läks meie preili lasteaeda. Paraku see esimene lasteaia-aasta ei ole suurem asi aasta tal, sest ta on kodus rohkem kui lasteaias, aga küllap niimoodi organism karastubki ja sügisel sõimerühmast aiarühma minnes saab laps natukene rohkem nohudest prii olla. Praegu talle seal meeldib ja vahva on kuulata, kuidas ta oma tegemistest muljetab.
Kokkuvõttes oli 2011 meie jaoks väga eriline aasta, ilmselt teist sellist ei tulegi. Lapsed kasvavad ja mina koos nendega :) Loodetavasti tuleb draakoniaasta just selline, et aasta lõpus võib möödunuga rahul olla.
Olgu teil kõigil palju edukaid ettevõtmisi ja kordaminekuid, et võimas Draakon võiks meiega rahule jääda :P
Mürtsud on müristatud ja aasta 2012 ilusti uksest sisse lastud. Aastavahetus oli armas. Mõlemad lapsed pidasid vapralt vastu ja vaatasid koos rahvaga ilutulestikku. Miia oli ikka väga õhinas ja temaga tuli rakette jälgida kuni viimase pauguni. Mattias vaatas lihtsalt pingsalt endal silmad suured peas ja suu lahti. Mina mõtlesin endamisi, et ma olen ikka niiväga tänulik kõige selle eest, mis mul siin elus on ja nende eriliste inimeste eest, kes mind ümbritsevad. Elu mängib meile õiged kaardid kätte, iseasi, kas me alati sellest aru saame.
Mis võiks olla parem päev möödunud aastale tagasi vaatamiseks kui uue aasta esimene päev :) Eelmisse aastasse mahtus väga palju emotsioone. Kohe aasta alguses panin punkti magistriõpingutele: 7. jaanuaril kaitsesin ära oma magistritöö ning tegin magistrieksami. Kergendus missugune.
Aasta esimene pool oli ühtlasi ka kõige emotsionaalsem aeg: palju pisaraid, teadmatust ja ärevaid hetki. Ema jaoks ei ole ju midagi raskemat, kui olla pikalt eemal oma väikesest lapsest, kes teda ka vajab. Võin öelda, et see oli siiani ka kõige raskem aeg minu elus, kuid jällegi väga meid ühendav ja inimesi minu lähedal väärtustama panev aeg.
2011. aasta tippsündmus oli kindlasti Mattiase sünd meie perekonda. Ülejäänud osa aastast tegelikult ju laste kasvamise rütmis ka kulges. Mattias on meie väike õnneseen ja tõi endaga kaasa suure varanduse :) Heheee..
Aasta jooksul kõpitsesime ka kodu kallal ja lõpuks said valmis ülemise korruse vannituba, saun ja sauna eesruum. Jah, haljastust valmis ei jõudnudki, kuigi ma väga lootsin, seega on panused nüüd järgmiseks suveks tehtud.
Sügisel läks meie preili lasteaeda. Paraku see esimene lasteaia-aasta ei ole suurem asi aasta tal, sest ta on kodus rohkem kui lasteaias, aga küllap niimoodi organism karastubki ja sügisel sõimerühmast aiarühma minnes saab laps natukene rohkem nohudest prii olla. Praegu talle seal meeldib ja vahva on kuulata, kuidas ta oma tegemistest muljetab.
Kokkuvõttes oli 2011 meie jaoks väga eriline aasta, ilmselt teist sellist ei tulegi. Lapsed kasvavad ja mina koos nendega :) Loodetavasti tuleb draakoniaasta just selline, et aasta lõpus võib möödunuga rahul olla.
Olgu teil kõigil palju edukaid ettevõtmisi ja kordaminekuid, et võimas Draakon võiks meiega rahule jääda :P
Tellimine:
Postitused (Atom)