Võiks arvata, et kodus istudes pole vahet, mis nädalapäev on, aga mina ootan reedet samamoodi nagu tööinimesed, sest nädalavahetusel on minul ka natukene rohkem puhkust. See nädalavahetus tuleb muidugi natukene teistsugune, erilisem kui teised.. loodetavasti.
Härra meil sõidab täna pealinna jalkamängu vaatama. Ohjah.. no mind jätab ikka täiesti külmaks see jalgpallivärgindus, see-eest on meil peres üks, kes siis fännab kõikide teiste eest ka. Ja ise ma võtsin kätte ja hakkasin jalgpalluriga elama :P
Mind isegi ei morjenda seekord see, et jään lastega terveks ööks siia omapead, sest mulle tulevad külla kaks ülikooliaegset gängikat Ets ja Mann. Oi, me pole terve igaviku näinud ja oi, kui elevil Miia juba on, et tädid külla tulevad... tore!
Käisime täna lastega ülevaatusel ka. Tulemuseks siis Miial endiselt "vist" natukene haiged kõrvad ja rohu võtmist pikendati pühapäevani. Mattiasel nii lihtsalt ei läinud ja ikka tuli paar tilka verd ka loovutada. Diagnoosiks midagi bronhiidilaadset, sest temal olla kuulda ikka raginat ka (Miial polnud kuulda midagi). Öeldi, et teeme aga auru edasi ja see pidavat ikka aitama. Lõuna ajal tuli siiski kõne perearstilt ja põletikunäit pidavat poisil tibakene kõrgem olema. Kuulasin tükk aega vaikust, kuniks arst otsustas, et läheme teisipäeval (reede asemel) ikka uuesti sinna. Mait kahtlustas, et tegelt võis see põletikunäit enne veel kõrgem olla ja nüüd juba hoopis langeb, sest eilsega kadus palavik ära. Igatahes jah.. oleme nüüd ootel ja loodetavasti paremuse poole.
Miial on mingi uus komme.. kui tal tuleb pissihäda, siis selle asemel, et ise pissile minna, teatab, et tal on pissihäda ja minu soovituse peale pissile minna teatab ta, et ei saa, kuna suur häda on. See tähendab siis seda, et mina pean aitama tal püksid ära võtta. Ilmselt on see lihtsalt üks viis mind venna valdusest enda omasse saada. Üldse on viimasel ajal mingi emmemaania lahti läinud. Kõike asju peab emme tegema, issi ei sobi ja jäär on ta ka ikka täiega kohe. Üks näide sellest vallast: ta seisab köögikapi sahtlis ja asjatab midagi kapi peal. Ütlen: "sööma". Ei reageeri, lähen võtan sülle ja viin ta laua taha. Sellele järgneb kisa taevani ja sõnelus "mina tahan iiiseeeee minnaaaaa". Mina siis vastu: "no mine siis ise". Miia võtab kätte, ronib uuesti sahtlisse, mõtleb hetke ja siis teeb seda kõike ise (ronib sahtlist välja ja läheb laua taha sööma). Ja niimoodi on kõikide asjadega, kui ma julgen ise sekkuda ja teda tagant kiirustada.
Kindla tahtmisega laps on meil.. jäär igast keharakust. Siinkohal tervitused ühele blogilugejast jäärale.. kelle puhul ma sellist kangust küll ei tähelda :D Heheee...
Õigemini, kui nüüd mõtlema hakata, siis on Miial päris mitu uut kommet.. veel üks mitte selline eriti meeldiv komme on tal peale kakamist (enne, kui ma paberiga kohale jõuan) kimada palja pefiga sauna eesruumi ja siis seal oodata, kuniks ma paberiga saabun. Paar päeva tagasi lisandus sellele veel üks detail, nimelt ronib preili oma kakase taguotsaga sinna laua peale ja istub seal siis nagu pühadekukkel. Ja, ei, ma ei tea, kust tal sellised ideed tulevad..
Peitsime Miiaga issile isadepäeva kingituse juba ära.. st Miia peitis ja ma pean igaks juhuks järgi uurima, kuhu ta selle peitis. Ilmselt tuleb ka midagi küpsetada, aga see selgub alles homme.
No ma üldse ei saa aru, kellele te vihjate siin :P Aga jah, jäär olen ka mina igast otsast, need eriti kanged konarused on elu jooksul lihtsalt pehmemaks lihvitud, sest alati ju ei saa seda, mida tahaks ja elu on õpetanud kannatlikkust. Eks Miia ka kasvatab oma konarusi, aga küll need pehmenevad - elu õpetab:)
VastaKustuta