Natuke igast asjast

Vahepeal on tegusad ajad olnud. Oleme ise külas käinud ja teisi võõrustanud. Kiirülevaade kõigest tuleb nüüd :)
Üle-eelmisel nädalavahetusel otsustasime taaskord tee Viimsisse autorataste alla võtta ja külastasime Anni-Sander-Oliveri. Vahva, lapsed on juba nii asjalikud tegelased ja koos nokitsemist ka ikka natukene jagus. Eks see on koht, kus on alati tore käia ja ega midagi muud muljetada ei olegi kui seda, et väga armas oli.

Eelmisel nädalavahetusel sõitis meile külla Kätrini pere Tartust. Kaks positiivset kohtumist järjest kohe :) Kurb tõdeda, et mulle kõige armsamad sõbrannad elavad minust niivõrd kaugel. Igatahes saime kudru-mudrutada ja natuke ka vahuveini mekkida (küll siis, kui Mattias juba unemaal oli).

Vahepealsesse aega mahub mul veel kaks massaažikülastust. Nimelt otsustasin ära realiseerida ühe oma sünnipäevakinkidest, milleks oli 45 minutit šokolaadimassaaži ja 90 minutit laavakivimassaaži.
Esimesse neist läksin kõigepealt üle-eelmisel pühapäeval. Mnjah.. iseenesest oli hea kogemus, kui välja jätta pisikene asjaolu, et järgmisel päeval olid mu käed-jalad kärnas ja sügelesid hirmsasti. Ilmselt ei sobinud mulle see õli, millega mind lõpuks kokku määriti. Sügelemist jagus 3-4-ks päevaks.
Veidike pabinas järgmise massaaži ees, seadsin eelmisel pühapäeval siis sammud laavakivi omasse. Esimene ehmatus oli suur, kui seal mässiti mind üle veel suurema õlikogusega (kivid olid õlised ja nendega siis masseeriti). Hirm kasvas, kui seekord tehti õliseks ka mu nägu. Mõtlesin, oh issand, nüüd läheb mu nägu ka veel kärna. Massaaž ise oli väga mõnus ja sinna ma läheks isegi tagasi :) Pärast kodus käisin igaks juhuks kohe duši all lootuses, et kui õli kohe maha pesen, on tagajärjed olemata. Ei tea, kas oli sellest kasu või oli seekord tegemist teise õliga, sügelust ega nahalöövet ei tulnudki (kahtlustan, et pigem oli tegu teistsuguse õliga, sest seekord ma õli lõhna ei tundnud.. šokolaadi massaažis aga oli õlil päris tugev lõhn). Vot sedaviisi. Usun, et natuke pai tegi see mu organismile ikkagi.

Esmaspäevast läks Miia meil üle nelja nädala taas lasteaeda. Siiani ei ole nuttu olnud ja on kenasti läinud, kuigi täna mulle tundub, nagu tal hakkaks nohu tulema. Täiesti lõpp. Ajab ikka närvi küll, et ma hoian oma last 4 nädalat kodus, et ta oleks täiesti terve ja ohutu teistele lastele, kui lasteaeda läheb ning siis saab kolm päeva käia, kui tõenäoliselt on tatt jälle majas. Tore! Tore! Tore! Kui ikkagi on tegemist nohuilminguga, eks siis tuleb jälle koju jääda. Lisaks sellele on täna toimunud mingi olelusvõitlus, sest preilil on näo peal kellegi küünistusjälg. Küsimusele, kes tegi, vastati: laps! :D
Pühapäevast alates käivad meil päkapikud ka. Ehkki Miial kipub aeg-ajalt sassi minema, kes talle täpselt seda nänni sinna toob, kas jõuluvana või päkapikk, on vahva vaadata ikkagi, kuidas hommikul oma jõulusokk üle vaadatakse. Ma olen üsna kindel, et ta ei tea, misasi või kesasi see päkapikk üldse on ja milline ta välja näeb. Peakski talle näitama :P Kui ma ei eksi, siis homme peaksid päkapikud neil ka lasteaias käima hakkama. Eriti tobe, kui meie preili nüüd jälle koju jääb..

Mattiasest ka natukene. Kutil tagumik lippab (loe: kõht on lahti) juba mitmendat päeva. Ise kahtlustan ühte õhtuputru, kus oli gluteeni ka sees. Seda ta ei ole nüüd kolm päeva saanud ja ma ei jõua ära oodata, millal paremaks läheb. Vaesekesel on pepu juba nii punane ja ausalt öeldes ei viitsi ma küll öösiti 3 korda mähet vahetada. Ehk saab varsti korda. Muidu on poiss nagu ponks, laseb mööda põrandat ringi nagu tolmulapp. Neljakäpukil jõnksutab ennast ja küllap varsti hakkab niimoodi liikuma ka. Mulle tundub, et ülevalt üks hammas ka tahab tulla.. midagi valget seal igatahes kumab.

Lähiajal peaks saabuma ka meie garderoobikapp. Ootan juba põnevusega :) Miia jõulukingi tõi kuller juba ära. Seisab meil katlaruumis varju all.

Rohkemat hetkel ei meenugi. Ahjaa.. ma ei ole vist siin maininudki, et meil käis sel aastal kaks kadrisanti ka. Tulid nii totakal ajal kell 16, kui Mait polnud veel töölt kodus. Kuulsin imelikku müdistamist ja mõtlesin, et lähen igaks juhuks vaatama. Meil on välisuksel klaas ja kui nägin, kes on ukse taga, oli mu esimene reaktsioon, et ma ei tee ust lahti :D Edasi järgnes mõte, et eriti nõme oleks tuppa tagasi minna, sest nad ju nägid mind juba. Issus, mis ma neile annan? Keerasin vaikselt ukse lahti ja kutsusin nad tuppa. Kadrid lõid raamatu lahti ja hakkasid laulma seda "mul on üks tore tädi, see tädi on vohh nii.. ". Teate ju küll.. õigemini suurem laulis, väiksem jorises niisama midagi kaasa. No täitsa õnn, et ma olin päev varem ostnud kappi Mesikäpa kommi ja draakoni kommi. Andsin siis neid. Kadrid soovisid mulle karjaõnne ja lasteõnne ning läksid ära. Ise mõtlesin, et praegusel ajal ei viitsita üldse enam pingutada.. isegi laul ei olnud peas, vaid see lauldi raamatust maha. Ja selle mõttega kadus mul ka süütunne, et äkki ma andsin neile liiga vähe kommi..